IV päev : reeglid

Viimane päev algas tuuliselt. Nii kannatasime ka meie 27. novembril kodumaad raputanud tormi all. Lennukid ei lennanud korralikult ja väljas käimine oli võimatu. Sellegipoolest leidsime aja külastamaks kohalikku piimafarmi ja tutvuda sealse robotimajandusega. 200 lehma teenindada on 3 lüpsirobotit, 2 südamismasinat ja üks põrandat puhastav masin. Väga esmaklassiline elu nendel Taani lehmadel.

Suurim osa päevast selgitasime välja noortevahetuse reegleid. Sellise suure projekti puhul peaks arvestama kõikide osalejatemaade nõudmistega. Suutsime leevendada kõik ohud igavuse tundmisest kuni ära kadumiseni. Ainuke, mis jäi veel kripeldama oli toidu sobimine - nimelt söövad islandlased spetsiifilist ja kultuurile omast toitu. Kuidas suhtuvad sellesse aga lõunaeurooplased või taanlased, kes on harjunud sadu kordi töödeldud toidu ja elementaarsete toiduainetega? Eestlaste kohta võisin ainult lisada niipalju, et meie toidu peale ei pirtsuta ja kokkuvõttes see toit mis meile seal pakutakse on osa sealsest kultuurist ja miks mitte tunnetada kultuuri maksimaalselt?

Kohalikud olud on 55 nimese jaoks igal juhul soodsad - toit tuleb toitlustajatelt, inimesed ööbivad tubades ja kõik on viimase detailini organiseeritud. Tegu on tõesti millegi vaieldamatult esmaklassilisega. Ma usun, et õhkkonna teeb vabaks ka see, et osalejad on ise noored inimesed ja naudivad korraldamist. Kõik vastutus on jagatud grupiliikmete vahel, niiet keegi ei jää korraldusprotsessist välja. Samas, suurema lõbu saavad lihtosalejad, sest nende ülesanne on vaid osaleda ja oma grupijuhti kuulata.

Ma pean veel viimast korda mainima, et ma pole kusagil varem näinud nii avatud gruppi kui see, mida kohtasin Taanis. Inimesed on nii vabameelsed, tulemustele orienteeritud kuid samas positiivsed. Kõik on grupi liikmed - kõigi arvamusega arvestatakse. Pole põhjust karta rääkida võõrkeeles, sest kedagi ei huvita palju vigu sa teed, enamik räägib nii või naa inglise keelt oma emakeelega segamini: viide spenishile ;).

Ei suuda ära oodata: Island 19.-26. veebruar; Keflavik

III ; programm ja näitlemise võim

Eelviimane päev üllatas.
Analüüsides leidsime, et film „Coming to America“ (Eddie Murphiga) peegeldab endas immigratsioonisädemeid,
Hans ja Grete räägib töötusest ja Pipi Pikksukk on väga feministlik lugu.
Kaunitar ja koletis jällegi rassistlik, sest muinasjututegelased ignoreerivad
koletist, kuna ta on inetu ja arvavad, et sellepärast on ta ka kuri.
Muinasjuttudes on tõde rohkem kui seal tohiks olla – muinasjutud on ju
väljamõeldised. Tundub aga, et inimeste mõttemaailm on üsnagi piiritletud – kõiges
leidub mingi tõepõhi.
Jutud peegeldavad ka rahvuslikku
identiteeti. Eesti lugudes väljendub töökus, austus oma perekonna vastu ja
usaldusprobleemid(seda ei saa ilma välja teenimata). Samal ajal peavad
Lõuna-Euroopa noored oma rahvusväärtusteks armastust, positivismi ja
perearmastust.
Kolmandas osas planeeriti programm
– 55 inimest Islandil, kus kraanivesi pidi imelikult lõhnama. Üsnagi reaalne
tundub mõte, et nendel osalejatel, kes pole grupijuhid ja ei pea osalema
ettevalmistaval kohtumisel kaks päeva enne Starti, tasuks mõelda varem Islandi
pealinna saabumisest, sest nii saab terve ühe päeava rahulikult riigiga
tutvuda. Projekti läbiviimiseks kolib seltskond Keflaviki linna. Lubati
geisrisuplust ning head ülevaadet jää ja tule maast Islandist.
Naljakas, kuigi Island on kogu elu
tundunud meile midagi võimatut, siis nüüd, peale seda kui me tõesti sinna
minemas oleme, siis mõistame, et see on tegelikult üks suur in-the-middle-of-nowhere. Seda tõdeb ka
Islandlaste grupijuht Valdis.
Programmist veel niipalju –
saabumine 19. Veebruat ning tervet päeva täidavad grupimängud ja Maaja sünnipäeva
tähistamine;). Igal õhtul on erinevad tegevused, et sisustada noorte vaba aega.
Juba teisel päeval õpime tundma Islandi kultuurilugu ja igapäevaselt on
keskmiselt kaks töötuba jutuvestmise erinevate aspektide katsetamiseks.
Viimastel päevadel räägime lähemalt Euroopa kodanikuks olemisest ning nendega
kaasnevatest väärtustest.
Vabal ajal, kui toit veel valmis
polnud, tegelesime stand-up-comedy´ga. Põhjamaalaste naljad on kõik sarnased...
Suur aplaus näitekunstnik Jan-Frederikule Norrast(kes on pidevas
suhkruüledoosis ja talle meeldib püksata olla), kes noortevahetusel hakkab
teatritöötuba juhatama. Eks siis näeme, kas kõik need 55 rahvusvahelist noort
tunnevad sama mis meie - end piiridest priina ja lennuvõimelisena- peale
töötuba?

Rahvusvaheline pullimaja 8km Ribe
linnast Lääne-Taanis

II päev, töö algus

Teine päev algas küll hommikul
vara, aga uni kadus lihtsalt kähku. Kell on hetkel alles pool üks ja ma olen
juba suudelnud noorralanna väikest varvast. Sõna otseses mõttes.
Saga projekt tundub
esmaklassiline. Esmalt juba korraldajate poolest, sest Elin ja Pia on
rahvusvahelised naiskangelased, kes on teinud mitmeid noorteprojekte üle
maailma ja nüüd on sama ala pakkunud neile ka tööpinda. Nad on oma tegemistes
väga kirglikud – eriti Elin, kes ütleb, et saared on tema esmaprioriteet.
Kui algselt mõtlesin, et storytelling pole kindlasti midagi minu
jaoks, sest ma pole väga kultuurikirglik, siis peale tänast oma arvamust muutma. Iga lugu on peegeldus
inimesest. Näiteks mina pean siiamaani lugu Uinuvast Kaunitarist ja eile
mõistsin, et selle tegelikult usun ma siiamaani, et on kurjad inimesed, kes
justkui neavad meid magama – välja reaalsest – ja eksisteerivad printsid, kes toovad meid tagasi, ehk äratavad üles. Me
naerame sakslaste ja venelaste üle, pöördudes tagasi ajaloo juurde, kus me
tegelikult neid pelgasime. See on hämmastav, kuidas isegi muinasjutt
Tuhkatriinu on reaalsus – hea inimene, kes surutakse alla rikkamate ja
võimukamate poolt.
Jutuvestjaid leidub igal pool.
Eriti näiteks facebook´is. Näiteks üks
lugu noorest poisist, kes kannatas perevägivalla all. Nädalaga tulevad juurde
pildid toimunust, lugu tõlgitakse teistesse keeltesse ja hämmasaval kombel
muutub sellega ka toimumiskoht. Kui uurida loo tõepõhja, siis seda ei ole
olemas. Kui palju on veel sellised lugusi, mida inimesed ise loovad ja usuvad? Kas kõik mis on internetis on tõesti tõsi?
Me usume seda mida räägib meile
tuttav – täis kõhuga ujumine võib sooled
sõlme ajada ja nätsu neelamine põhjustab pimesoolepõletikku. Tegelikult ei ole
need meditsiiniliselt tõestatud. Ometigi pole ma mitte kunagi selle kartuses
täiskõhuga ujuma läinud.
Kuidas mõjutab kommunikatsiooni
areng ajakirjanduse valiidsust, arvestades info kiirust levimisel üle maailma
ja et mida rohkem inimesi juttu usub, seda usutavamaks see saab?
Mida teha siis kui inimesed ei
taha su juttu kuulata? kui sa räägid igavalt? Kui sinu lugu ollakse juba
kusagilt kuuldud? Kuidas saada inimeste tähelepanu?
Lihtne – vaata neile silma, räägi
elavalt, kasuta lühilauseid, taustamuusikat, kehakeelt. Või siis konstrueeri
lugu nii, et leia näitlejad kes paralleelselt jutustamisega kuuldut etendaksid.
Veel parem, lase kuulajatel etendada loole uus lõpp. Tehke fototeatrit,
vürtsitades lugusi inimpiltidega... Võimalusi on nii palju. Te ei kujuta ette
milline on jutu võim!

Väljas sajab vihma – Taani vihm on
sügisel soojem kui Eesti oma.

Ma arvan, et tänast päeva saatev põhimõte ongi etenduse võim. Etendus kui keelebarjääri murdja - kui ei oska end inglise keeles väljendada, siis näita!

Külastasime ka Ribe linna täna, mis näeb välja kui muinasjutt. Tegu on Taani vanima linnaga, mis visuaalselt sarnaneb meie oma Pärnule ;).

I päev , 24.11.2011

See pole üldsegi naljakas, kui
päev algab kella neljast hommikul, pangakaardid ja telefonid ei tööta, või
inimesed on ebaviisakad. Tundus, et eilne päev oli õudusunenägu... Kas Teie
teadsite, et Taanis jagunevad rongid kolmeks ja kui te õigel ajal õiges vagunis
pole, on oht, et te sõidate hoopis Saksamaale Lääne-Taani asemel. Või kuidas
puhas Inglise keel moondub täielikuks hiina-jaapaniks, kui inimesel on veider
aksent ja samas ta eeldab, et kõik saavad temast samamoodi aru nagu tema ise
saab? Taanis saab seda kõike täie raha eest !
Samas, Kopenhaagenis maitsesin oma
elu parimat kohvi, imestusin inimeste abivalmiduses ja olin hämmingus linna
suurusest ja ilust.
Kuid kõige rokem eilsest päevast –
peale seda, kui tiimimeeskond oli meid
kusagilt Eesti mõistes Kapa-Kohilast ära päästnud – meeldis mulle see kuidas
siinsed inimesed on väga armsad ja toredad. Vaatamata sellele, et nad on meist
enamjaolt vanemad, elanud mitmes erinevas välisriigis ja valdavad kolme keelt.
Peale selle on nad äärmiselt õnnelikud, et Eesti saared nende tegemistega
ühinevad ja eks me anname endast parima,et oma saari hästi esindada.
Öösel saab magama muidugi kell
1.00, aga see on selliste projektide puhul väga normaalne aeg, eriti veel kui
nimemängud on esimene prioriteet. Tunne on aga sees, et sellest Saga asjast
saab asja.