II päev, töö algus

Teine päev algas küll hommikul
vara, aga uni kadus lihtsalt kähku. Kell on hetkel alles pool üks ja ma olen
juba suudelnud noorralanna väikest varvast. Sõna otseses mõttes.
Saga projekt tundub
esmaklassiline. Esmalt juba korraldajate poolest, sest Elin ja Pia on
rahvusvahelised naiskangelased, kes on teinud mitmeid noorteprojekte üle
maailma ja nüüd on sama ala pakkunud neile ka tööpinda. Nad on oma tegemistes
väga kirglikud – eriti Elin, kes ütleb, et saared on tema esmaprioriteet.
Kui algselt mõtlesin, et storytelling pole kindlasti midagi minu
jaoks, sest ma pole väga kultuurikirglik, siis peale tänast oma arvamust muutma. Iga lugu on peegeldus
inimesest. Näiteks mina pean siiamaani lugu Uinuvast Kaunitarist ja eile
mõistsin, et selle tegelikult usun ma siiamaani, et on kurjad inimesed, kes
justkui neavad meid magama – välja reaalsest – ja eksisteerivad printsid, kes toovad meid tagasi, ehk äratavad üles. Me
naerame sakslaste ja venelaste üle, pöördudes tagasi ajaloo juurde, kus me
tegelikult neid pelgasime. See on hämmastav, kuidas isegi muinasjutt
Tuhkatriinu on reaalsus – hea inimene, kes surutakse alla rikkamate ja
võimukamate poolt.
Jutuvestjaid leidub igal pool.
Eriti näiteks facebook´is. Näiteks üks
lugu noorest poisist, kes kannatas perevägivalla all. Nädalaga tulevad juurde
pildid toimunust, lugu tõlgitakse teistesse keeltesse ja hämmasaval kombel
muutub sellega ka toimumiskoht. Kui uurida loo tõepõhja, siis seda ei ole
olemas. Kui palju on veel sellised lugusi, mida inimesed ise loovad ja usuvad? Kas kõik mis on internetis on tõesti tõsi?
Me usume seda mida räägib meile
tuttav – täis kõhuga ujumine võib sooled
sõlme ajada ja nätsu neelamine põhjustab pimesoolepõletikku. Tegelikult ei ole
need meditsiiniliselt tõestatud. Ometigi pole ma mitte kunagi selle kartuses
täiskõhuga ujuma läinud.
Kuidas mõjutab kommunikatsiooni
areng ajakirjanduse valiidsust, arvestades info kiirust levimisel üle maailma
ja et mida rohkem inimesi juttu usub, seda usutavamaks see saab?
Mida teha siis kui inimesed ei
taha su juttu kuulata? kui sa räägid igavalt? Kui sinu lugu ollakse juba
kusagilt kuuldud? Kuidas saada inimeste tähelepanu?
Lihtne – vaata neile silma, räägi
elavalt, kasuta lühilauseid, taustamuusikat, kehakeelt. Või siis konstrueeri
lugu nii, et leia näitlejad kes paralleelselt jutustamisega kuuldut etendaksid.
Veel parem, lase kuulajatel etendada loole uus lõpp. Tehke fototeatrit,
vürtsitades lugusi inimpiltidega... Võimalusi on nii palju. Te ei kujuta ette
milline on jutu võim!

Väljas sajab vihma – Taani vihm on
sügisel soojem kui Eesti oma.

Ma arvan, et tänast päeva saatev põhimõte ongi etenduse võim. Etendus kui keelebarjääri murdja - kui ei oska end inglise keeles väljendada, siis näita!

Külastasime ka Ribe linna täna, mis näeb välja kui muinasjutt. Tegu on Taani vanima linnaga, mis visuaalselt sarnaneb meie oma Pärnule ;).